Kardiogrammidel on näha inferioorne infarkt. Tegemist on tüüpilise inferioorse infarkti leiuga, kus elevatsioonid esinevad II, III ja aVf lülitustes. Retsiprooksed muutused on näha I, aVl ning V1 ja V2. Kolmandal ülesvõttel on lülituste võrdlus salvestatud 50 mm/s ja seega pole kolmas foto teistega otseselt võrreldav. Kuigi kolmas foto on fooksusest väljas on automaatika poolt mõõdetud juhteajad siiski loetavad. Pöörake tähelepanu ka summatsioonivektori muutumisele.
Südame allseina ehk inferioorse ST- elevatsiooniga infarkti korral on esineb elevatsioon alumistes lülitustes (II, III, aVf). Retsiprooksed muutused avalduvad anterioorsetes ja lateraalsetes lülitustes. Allolevas kardiogrammis on näha inferioorne infarkt kodade virvendusarütmia foonil. Antud patsiendil oli tavaliselt siinusrütm, kuid infarkti foonil tekkis FA. III (+120 kraadi) lülituses on näha ST elevatsioon (must nool). Hoolikal vaatlusel võib näha, et ka aVf lülituses meenutavad osad ST segmendid elevatsiooni. FA tõttu on rütm ebaregulaarne, retsiprooksed ST- depressioonid on näha I, aVl (lateraalsed lülitused) ning V4…V6 (vasakpoolsed anterioorsed lülitused) ehk täpselt seal, kus inferioorse infarkti retsiprooksed muutused esinevad. V6 on joonistatud kollane isoelektriline joon, mille all on rohelise markeriga viidatud ST depressioonile. Tähelepanu tõmbab veel suhteliselt lai QRS kompleks. QRS aeg on mõnes kompleksis 0,12s, mis on täpselt piiri peal ning fastsikulaarblokaadi otse diagnoosida ei saa. Võib- olla on midagi paremini näha, kui patsiendil taastub siinusrütm.
Kokkuvõttes, FA foonil saab diagnoosida inferioorset infarkti, kuid seda diagnoosimist raskendab FAst tingitud ebaregulaarne rütm.
