Orienteerumine (teine tähtis ülesanne)

• Kõik autoga hädaolukorras toimetulekut käsitlevate postituste viited on koondatud vastavale lehele.
• Rubriiki ehk postituste ühisnimetajale viib see viide.

Peamine ülesanne hädaolukorras on kehasoojuse hoidmine. See aga ei tähenda, et see oleks ainus ülesanne. Olles sattunud hädaolukorda ja taganud selle, et kohe pole alajahtumist karta, kerkib üles loogiline küsimus. Kus ma täpselt asun?

Asukoha määramine on keeruline, sest küsida pole sageli kelleltki. Eesti on hõredalt asustatud. Keskmiselt elab Eestis 29,8 inimest/km2. Veelgi tähtsam on aga fakt, et isegi väikses Eesti Vabariigis on asustustihenduses suured erinevused. Näiteks Hiiumaal on vastav näitaja 8, Harjumaal aga 127 inimest/km2.

Tänapäevane tehnoloogia on teinud meid laisaks. Elektroonilised kaardid on muutunud väga odavaks ning osa inimesi kasutab vaid mobiiltelefoni abi. Töötavana on see väga mugav ja käepärane. Elektroonikal on aga palju nõrku külgi.

• Iga elektrooniline seade vajab elektrienergiat. Kui seda pole, siis seade ei tööta.
• Väga tõenäoliselt ei ole Teie auto hädaolukorras elektrienergia tootmiseks kõlblik. Paljudel kaasaegsetel autodel on 12V pistikupesad pingestatud vaid siis, kui auto generaator töötab (st mootor töötab ja ajab generaatorit ringi).
• Kompaktse suurusega päiksepatareidega telefoni laadides kulub tunde.
• Elektrienergia saamiseks kasutatavad akupatareid tühjenevad kiirest, kui on vaja kasutada orienteerumisseadmeid (GPS vastuvõtjat).
• Akupatareide mahutavus langeb koos temperatuuriga, mis tähendab, et külmas töötab akupatarei lühemat aega.
• Enamik sõidukis kasutatavaid navigatsiooniseadmeid (sh nutitelefonid) ei ole vee- ega põrutuskindlad. See tähendab, et sellised seadmed ei sobi välitingimustesse ja muutuvad kiiresti kasutuskõlbmatuteks.
• Rahvusvaheliselt turustatavad elektroonilised kaardid on märksa ebatäpsemad kui kohalike ettevõtete toodetud.
• Enamiku nutiseadmete ekraanid on väga väiksed ning ei sobi laiema liikumisstrateegia koostamiseks.

Tavalisel paberkaardil on vaid üks puudus. See vajab pimedas lugemiseks valgust. Hoolikalt pakitud ja niiskumise eest kaitstud paberkaart “töötab” alati. Tüüpiliselt turustatakse maanteekaarte mõõtkavas 1:100 000 ehk 1cm kaardil on 100 000cm (1km) looduses. Jalgsi liikumiseks on parem kasutada suurema mõõtkavaga (1:50 000 või 1:20 000) kaarte. Selliste kaartide kättesaadavus on aga nigel. Kui aga lähtuda hädaolukorra varustuse üldistest põhimõtetest, siis on parimaks lahenduseks 1:100 000 mõõtkavaga maanteekaart.