Kardiogramm, millelt diagnoosi kiirlugemine, võib viia nii üle- kui ka alareageerimiseni.

Meenutame, et anterioorse infarkti tunnusteks on elevatsioon I, aVl ning V1…V6  ST segmentides. Tavaliselt elevatsioon siiski kõigis korraga hästi nähtav ei ole. Retsiprookne muutus on enam näha III lülituses. Infarkti hilistunnusena esineb Q- sakk. Seega, kas antud kardiogrammis on näha südameinfarkt?

Praktilisest aspektist on vastus nii ja naa. Patsiendil on selge T- saki inversioon, mis on varane infarkti tunnus. Seega on võimalik, et elevatsioonid (ja ühtlasi ka retsip muutused) pole veel jõudnud kujuneda. Lülitustes V1 ja V2  on näha elevatsioon, kuid retsiprookseid muutusi pole selgelt näha.  Kogemuslikult (so mitte väga teaduspõhiselt) võib öelda, et lülituste V2…V4 ST segmendid on niiöelda infarkti kujuga. EKG on seekord ebakindel.

Kiirabis, nagu ka mujal meditsiinis, on abiks anamnees. Hoolikas küsitlemine annab 75% diagnoosist. Ja loomulikult on abiks võrdluskardiogramm, aga see on teadagi alati kadunud või perearsti käes.

EMOs on  muidugi veel kardiomarkerid. Ühes võib olla kindel, see kardiogramm ei ole normaalne.